Andmeturve

Seekordseks teemaks oli andmeturbega seotud küsimused. Valida tuli üks andmeturbega seotud probleemidest ja seda kirjeldada ning mida tuleks teha, et neid probleeme maandada.

Kuna päris palju kajastust on viimasel ajal leidnud nuhkvara, siis see sai ka valitud.

Nuhkvara näol on tegemist tarkvaraga, mis "nuhib" kasutaja privaatse info järele ja saadab selle pahalasele. Ka Windows 10 kohta on olnud palju juttu, et see pidavat liiga palju privaatset informatsiooni koguma, aga üldjuhul nakatub arvuti nuhkvaraga mõne kahtlase programmi kaudu, kuigi üha enam on hakatud nuhkvara kaasama ka autentsesse tarkvarasse. Nuhkvarasse võib kasutaja arvuti nakatuda ka näiteks läbi veebilehitseja turvaaukude, mille kaudu veebilehel olev koodijupp sunnib alla laadima ja paigaldama nuhkvara.
 Üheks suuremaks nuhkvaraks on näiteks "keylogger", mis salvestab kõik klaviatuuri nuppude vajutused ja sealt pole pahalasel väga keeruline välja lugeda kasutajanimesid ja paroole. Samuti võib see salvestada infot inimese külastatud veebilehtede kohta, mille järgi siis talle saab edastada suunatud reklaame. Nuhkvara funktsioonid võivad aga ulatuda ka kasutaja arvutisse paigaldatud erinevate tarkvarade seadeid.
Üldjuhul on nuhkvara kasutaja jaoks nähtamatu ja ei kasuta erilist ressurssi ning seetõttu on ka kasutajal väga raske aru saada nuhkvara olemasolust.

Kuidas maandada nuhkvarasse nakatumise riski vastavalt Kevin Mitnicki välja pakutud andmeturbe kolme komponendi - tehnoloogia, koolitus ja reeglid - järgi?
Esiteks tuleks kindlasti kasutada pädevat viirusetõrjet ja tulemüüri. Paljud suuremad viirusetõrjete tootjad on oma viirusetõrjetesse ka nuhkvaravastaseid funktsioone lisanud, aga on olemas ka spetsiaalsed nuhkvara tõrjeks mõeldud programmid. Samuti pole soovitatav kasutada Windows Explorerit, kuna seal on tunduvalt rohkem turvaauke kui näiteks Chromes.
Tuleks iga mingi aja tagant läbi viia ka koolitusi, et harida inimesi ohtude ja nende vältimise valdkonnas. Juba teadmine erinevate nuhkvarade kohta ja kuidas nendesse nakatuda on võimalik, peaks suurel määral panema inimesi mõtlema kui nad järgmine kord mõnele kahtlasele lingile vajutavad või programmi käivitavad. Samuti tuleks koolitusel rääkida ka erinevatest tehnoloogiatest, millest oli ka eespool juttu, aga ettevõtetes peaksid olema juba sellised asjad reeglitega paika pandud.
Siinkohal tulebki juttu reeglitest. Kui on paika pandud, et tööarvutites kasutavad kõik veebilehitsejana Chrome, siis see juba peaks mingil määral aitama. Samuti oleks soovitatav arvutisse teha eraldi kasutaja väiksemate õigustega ja adminõigustega kasutajat kasutada ainult siis, kui on reaalselt midagi süsteemis muuta vaja. Ettevõtetes on väga tähtis panna ka paika kellel on mis informatsioonile ligipääs. Igal suvalisel andmesisestajal ei pea olema kõigele ligipääsu ja juhul kui peaks tema arvuti nakatuma, siis ei ole kahju nii suur.

Teistmoodi IT

Selle nädala teemaks olid IT alased tugilahendused erinevate puuetega inimestele. Kohe kui teemat lugema hakkasin tuli meelde mingi video, kus kaamera jälgis autosõidu ajal juhi silmi ja registreeris ära täpselt kuhu juht mingitel hetkedel vaatab, et siis seda infot analüüsida. Tänu sellele arvasin et olen jube geenius ja saaks ju teha lahenduse liikumispuudega inimestele, kes võivad lisaks olla ka näiteks tummad. Teha ekraan kus on kuvatud klaviatuur ja siis kaameraga jälgitakse kuhu kasutaja vaatab ja siis näiteks pilgutamiste või pikema vaatamise peale "vajutatakse" klahvi. Tundub geniaalne, aga ongi.

Muidugi pole ma esimene, kes sellise asja peale tulnud on ja ei pidanud pikalt otsima, kui leidsin ka olemasoleva lahenduse, mis on juba päris vana(lehel olev video peaks olema aastast 2011). Nimelt lahenduseks EyeGaze ( http://www.eyegaze.com/eye-tracking-assistive-technology-device/ ). Tegemist ongi siis täpselt sellise lahendusega, kus on olemas ekraan, mille küljes on kaamera. Ekraanil on kuvatud klaviatuur ja ka sõnasoovitusi, mida kasutaja saab ekraani vaadates "vajutada". Kaamera tuvastab koha mida inimene jälgib vähemalt 1/4 tolli täpsusega analüüsides kaamera pilti 60 korda sekundis ja nupp aktiveeritakse kui antud kohta on jälgitud mingi kindel aeg. See võtab natuke harjumist, aga pool sekundit on täiesti normaalne reageerimise aeg, seda saab aga a palju kiiremaks muuta kui inimene on "klaviatuuriga" harjunud. Nagu ka videost on näha, siis sõnade sisestamine toimub märkimisväärse kiirusega, isegi kiiremini kui paljud inimesed praegugi suudavad klaviatuuril trükkida.
Esimane kalibreerimine toimub vaid 15 sekundi vältel. Kasutamine on ka selle poolest mugav, et inimese nägu ei pea olema ekraaniga täpselt paralleelne ja võib olla ka täiesti külili asendis. Samuti ei pea olema isegi kogu pupill nähtaval ehk ei pea silmi lahti punnitama.

Kahju, et ma esimene geenius ei olnud, kes sellise lahenduse peale tuli, aga hea meel on, et nähakse vaeva puuetega inimeste elu lihtsustamiseks.

Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

Positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis.

Positiivse näitena tooksin välja www.tpilet.ee lehe. Lihtsus on hea, lehel pole hunnikutes reklaame ja vilkuvaid vidinaid vaid konkreetsed hästi paigutatud elemendid. Lehele minnes on inimesel üldjuhul plaanis osta pilet ja kohe esilehele sattudes ongi suurelt ees lähtekoha ja sihtkoha valik, mis on samuti väga mugavalt lahendatud - trükkides sisse mingi linna või asula annab ta automaatselt nimekirja täpsetest bussipeatustest. Edasi minnes näidatakse väga lihtsas vormis ära kõik väljumised ja lisaks näeb kohe ära kust saab valida ka kuupäeva millal klient soovib reisida. Maksmine on samuti lihtsalt korraldatud läbi internetipanga. Ainukese miinusena tooksin välja selle, et kui nutitelefoni kaudu piletit osta siis vahel mingeid peatuseid või reisi millegipärast ei kuvata.

Kuna ma ise pole üldjuhul väga nõudlik veebilehtede osas ja kui satungi mõnele eriti jubedale lehele, siis oma närvirakkude säästmiseks otsin hoopis mõne alternatiivi. Ehk siis negatiivse näite jaoks pidin tegelema otsimisega. Leidsin ka lehe, mille looja oli meelega teinud maailma kõige halvema veebilehe, aga otsustasin, et selline näide pole ehk parim. Siis aga sattusin lehe peale mis tekitas kohe samasuguseid mõtteid - äkki on see ka mingi pilaleht ja tehtud meelega eriti jubedaks, või on see reklaamitrikk, et jutud leviks. Ei tea, igatahes lehele sattudes hakkas kohe mingi eriti jube muusika mängima ja värvilised tulukesed vilkuma ja mootorratta seljas olev mehike üks kaader sekundis ennast kõigutama. Lehe vasakul üleval nurgas märkasin ilmselt omaniku päikeseprillide ja nokamütsiga varjatud pilti mille all oli kiri "I am Ling, ou can trust me". Ütlen ausalt, et sellise veebilehe põhjal küll ei julgeks usaldada. Autode liisimiseni jõudmiseks tuleb läbida liiga palju vilkuvaid ja pisaraid kiskuvaid vahelehti ja üldse on põhifunktsiooni jaoks üks menüü nupuke ja ülejäänud suur hunnik nuppe on täiesti random jama jaoks.

Arendus- ja ärimudelid

Ärimudeli näitena tooksin välja mobiilimängu "War and Order".
Mäng ise on kõigile tasuta ja pole kuutasu. Mängu sisuks on oma kindluse ehitamine ja armee kasvatamine, mis vajavad mängusiseseid ressursse mida saab oma armeega korjata või teiste kindluseid rünnates koguda. Mängu hilisemas faasis on ka majade ehitamise ja armee treenimise ajad väga pikad. Siin tulebki mängu koht, kus mängu omanikud saavad teenida. Seal on olemas süsteem, mis võimaldab kasutajal päris raha eest osta ressursse ja ka raha eest kiirendada oma ehitamise kiirust ja ka palju muid suuri boonuseid, mida ilma rahata mängijad ei saa. See aga loob olukorra kus juba palju aega investeerinud kasutajad jäävad pikalt maha "big spenderitest", kes kulutavad suurel hulgal raha, et eelisseisus olla. Sellises olukorras hakkavad ka esialgu "ausalt" mängivad kasutajad oma rahakoti suid avama.
Mängu omanike jaoks on see mudel väga hea, sest summad pole küll hiigelsuured, aga sadade tuhandete kasutajate poolt tehtud väikesed igapäevased ostud toovad sisse suurel hulgal raha. Samas on selline süsteem halb nende jaoks, kes ei soovi kulutada raha, aga mingil moel peab mäng ka kasumit teenima ja ühel või teisel moel peaks ikka maksma.

Arendusmudeli näiteks tooksin välja firma Wazombi Labsi, kes kasutab enamustel oma projektidel just agiilset arendusmudelit. Kuna tihtipeale ei ole kliendil tegelikult absoluutselt aimdust, mida ta lõppkokkuvõttes tahab ja algsed soovid võivad täiesti kaduda ja asenduda hoopis teistega, siis kaasavad nad kliendi võimalikult suurel määral oma arendusprotsessi ja teevad kõik võimaliku, et klient oleks rahul ja aitavad tal leida leida parima lahenduse. Arendus käib suhteliselt tihedalt kokku pakitud kontoris ja seda juba sellepärast, et kogu protsessi jooksul on neil põhimõtteliselt koguaeg koosolek, et kõigil oleks koguaeg teada, mida teised teevad ja saavad pidevalt arenduse jooksul testida ka kokku sobivust.

Kuidas saada häkkeriks?

Sellele küsimusele annab põhjaliku vastuse Eric S. Raymondi poolt kirjutatud dokument "How to become a hacker", kus autor kirjeldab kes üldse vastupidiselt meedia tekitatud halva reputatsiooniga pahalastele on tegelikult häkker ning kirjeldab üksikasjalikult vajalikke oskusi, suhtumist ning mitmeid muid aspekte, mida peaksid järgima kõik häkkeriks pürgijad.

Pean kahetsusega tunnistama, et ka mina olin üks nendest, kes on siiamaani uskunud meedia tekitatud kujutelma häkkerist kui pahast "arvutigeeniusest", kes kasutab oma teadmisi ja oskusi teiste arvutisüsteemidesse tungimiseks ja kahju tekitamiseks. Tuleb välja, et sellised pahalased on hoopis kräkkerid, kes on häkkerite kogukonnas tegelikult põlguses. Häkkerid kasutavad oma teadmisi  hoopis ühiskonna heaoluks - nad loovad, mitte ei hävita. Häkkerid lõid näiteks Interneti ja panid tööle veebi, seda aga suurem osa inimkonnast ei tea ja seetõttu ei oska väärtustada ka õigeid inimesi ja nende loomingut.

Kuna antud dokument on esimene selleteemaline, mida mul on olnud au lugeda ja autor on kauaaegne häkkerite kogukonna liige, siis ei hakka selle tõepärasuse kahtlema. Ühiskonnas järjest suuremat (halba) kajastust saav häkkerite teema on käesolevas dokumendis kirjutatud teatava huumoriga, aga samas väga põhjalikult. Väga humoorikad olid osad autori vastused korduma kippuvatele küsimustele, eriti need, mis olid suunatud Windowsi kasutamise ja turvalisuse kohta - tema arust peaks iga häkkeriks pürgija tuvuma Linuxi või UNIX ja kasutama seda Windowsi asemel või selle vähemalt Windowsi kõrvale omale arvutisse paigaldama. 

Nõuded, mis autori poolt on välja toodud tõeliseks häkkeriks saamiseks tunduvad väga karmid ja kohati võib lugejale jääda mulje, et häkker ei tohikski oma panuse eest tasu nõuda, aga tegelikult on äraelamiseks vajaliku raha küsimine häkkerite seas täiesti aktsepteeritud, lihtsalt teatud piirini. Tõelise häkkeri tasu on siiski tunnustus ja nagu sportlases tekitab trenn ja keha piirideni pingutamine hea tunde, tekitab häkkeris samasuguse tunde teadmine, et ta on oma loominguga ja oskustega kedagi aidanud või ühiskonnale lisandväärtust loonud. 

Vaadates autori kirjeldatud nõudeid suhtumisele, oskustele ja tegevustele, võin isegi päris mitme punkti juures rahuloluga mõelda, et ka minul oleks mõningad eeldused olemas, et saada häkkeriks. Mulle meeldib teha asju teistmoodi ja nii, et ei oleks kellegi poolt ette pandud reegleid. Näiteks võin tuua mõne programmeerimise kursuse ITKst, kus oleks ma nii mõnegi ülesande täiesti teistmoodi ja kindlasti mitte halvemini lahendanud, aga see oli KEELATUD. Mõnes mõttes saan ma aru, et ette antud reeglite järgi lahendamine näitab, et sa tunned õppejõu poolt ette nähtud võtteid, aga samas piirab see tudengi loovust.

Kokkuvõttes võib öelda, et vägagi väärt lugemine oli ja järgmine kui kuulen kedagi jälle häkkereid mingis sigaduses süüdistamas siis viitan neid sellele dokumendile. Ainuke kahetsus on see, et kuna autori arvates peaks häkker õppima inglise keele väga heal tasemel selgeks, siis oleks võinud ka seda kirjutist eesti keele asemel inglise keeles lugeda - tagantjärgi tarkus.

IT juhid

Igal juhil on eesmärkide saavutamiseks oma meetodid ja arusaamad kuidas alluvaid juhtida. Tuntud rahvusvahelistest IT juhtidest kargas esimesena pähe Steve Jobs, kes küll praeguseks on meie hulgast lahkunud, aga olnud väga tihti meedia huviorbiidis ja temast on ka tehtud film. Tänu sellele võib-olla kirjutangi temast. Teise IT juhina tahaks võtta kedagi meie väikesest Eestist ja eelmisel semestril käisid ühe aine raames külalisesinejatena oma saavutustest rääkimas Marko ja Kristel Kruustük. Väga huvitava mulje jättis just Kristel, kes rääkis oma tööst ja testimisest üldse sellise kirega, et oli aru saada kui tähtis see tema jaoks on.

Steve Jobs, kes kõigile teadaolevalt oli Apple'i üks asutajatest ja pikaaegne tegevjuht, tegi täpselt seda, mis talle kõige rohkem huvi pakkus. Ta polnud lihtsalt tavaline juht, kellel on siht silme ees, mitte, et tal seda poleks olnud, aga tema jaoks esmatähtis oli teha alati midagi innovaatilist ja uudset. Ta tahtis maailma muuta, mitte toota sama, mida kõik teised, sest sellele oli nõudlus. Ta oli  kogu ettevõtte arengumootor(change agent). Samal ajal oli ta ka väga hea mentor, aga ülemusena võis ta olla ka karm, kui ikka oli vaja, siis inimeste lahti laskmine ei olnud tema jaoks probleem.

Kristel Kruustük, kes oma abikaasaga koos asutasid Testlio, ehk testimisega tegeleva ettevõtte, tundus oma loomuselt just treener/juhendaja(coach), samal ajal on ta kindel juht(leader). Juba esimestest hetkedest peale kui tekkis Testlio mõte, oli tal selge mis sellest saama peab ja kuhu see jõudma peab ning mida teha, et sinna jõuda. Ta valib oma töötajaid väga hoolikalt ning motiveerib neid pidevalt edasi arenema. Tema jaoks on väga tähtis, et kõik indiviidid töötaks ühtse meeskonnana ja arendab koostööd alluvate vahel. Samal ajal peab ta juhina olema ka teavitaja/suhtleja rollis valides kuidas ja kelle vahel tulevat ja saada olevat infot jagada.

IT proff

Veel mitte nii kaua aega tagasi võrdus programmeerija erakliku, nullilähedase suhtlemisoskusega vaikse "koodiahviga", kes ette määratud piiride ja käskude järgi kirjutas valmis töötava programmi. IT inimesi vaadati samamoodi nagu raketiteadlasi, keegi ei teadnud kuidas nad täpselt seda teevad, aga rakett kosmosesse jõudis. Siis aga muutusid arvutid ja internet suuremale hulgale kättesaadavamaks ja igaüks kellel natukenegi motivatsiooni oli, võis ise õppides ennast suhteliselt heale tasemele viia. Tänapäeval on aga infotehnoloogia tase ja IT valdkonnas töötajatelt oodatav tase arenenud palju kaugemale lihtsast kooditrükijast. Millised omadused ja oskused peaksid siis tänapäeva Eestis olema ühel IT profil?

Üks põhilisi ootusi, mida näeb tänapäeval töökuulutuste peal on "oskab mõelda kastist välja". Ehk siis ka IT inimeselt oodatakse loovust, mitte lihtsalt vanade mallide järgi asja valmis klopsimist. Samamoodi nagu infotehnoloogia suure hooga areneb, peab töötaja olema võimeline sellega kaasa arenema ja kohanema. IT maailmas ei ole proff see, kes mingit kindlat asja oskab ja aastast aastasse seda täpselt samamoodi teeb, sest see kunagi ju töötas. Samuti hakkab introvertsete IT inimeste kuvand paljude kahjuks läbi saama. Järjest rohkem peab ta inimestega suhtlema, oma ideid välja pakkuma ning ennast ja oma ideid müüma. Ehk siis ka IT inimene peab suhelda oskama. Suhtlemise juures peab aga hoolikalt jälgima, et suhtlus käiks ühiskonna poolt aktsepteeritavate normide järgi, ka e-mailide teel. Ei tohiks kasutada slängi või roppusi ja mida parem sõnavara, seda professionaalsem inimesena tundud. Kuna tänapäeval on töökogemus suurema kaaluga kui paber taskus, siis tehnilisest küljest võivad iseõppinud itimehed olla tasemel, aga ülevaade ärimaailmast, majandusest, keelelisest poolest ja paljudelt muudelt aladelt, mida tänapäeva tasemel kõrgkoolid pakuvad ja mida tööpakkujad järjest enam hindavad, on neil puudu. Samuti peaks üks õige IT proff olema mingil määral tuttav võimalikult paljude erinevate platvormide ja standarditega ning võimalusel omama ka vastavaid kutsesertifikaate.